Minu imeline teekond Prantsusmaa radadele algas juba eelmise nädala neljapäeval hommikul kell 5.30, kui ma seadsin enda sammud mind ära viiva lennuki poole. Terve teekond Toulouse'ni oli suhteliselt sündmustevaene, välja arvatud see, et ma leidsin enda õmbluskäärid üles. Enda käsipagasist. Seega, üks mu jõulusoov on teada - uued õmbluskäärid. :) Lahkumine osutus siiski üllatavalt raskelt, eriti kui viimasel hetkel enne boardingut hakkas lennujaamas mängima laul Ellie Goulding - How Long Will I Love You...
Toulouse's hakkas terve seiklus peale juba lennujaamas, kus ma ei suutnud kohe üldse üles leida seda õiget bussipeatust ja sõitsin enda kahe suure kohvriga seal edasi-tagasi. Kord ma selle siiski leidsin ja oh neid seiklusi metroos nende kohvrite, sularaha, metroopiletite ja prantsuse keelega. Lihtsalt selline tunne, et ma olin lihtsalt pea ees tundmatusse hüpanud :D . Aga nii raske kui see ka polnud, jõudsin lõpuks kaks kuni kolm tundi linnas seigeldes ENACini, kus ma laibastunud olekus pidin veel täitma kohe mingeid veidraid pabereid ühiselamu jaoks, kus ma viibin. Et illustreerida seda juttut, siis siin on mõned pildid minu elamisest siin:
Ja kohe esimeste päevade jooksul siin üksi orienteerudes, külastasin ka lähimat supermarketit, mis tõsiselt on SUPERmarket, ma arvan, et kui panna pooled Tallinna hüperRimid kokku, siis saab aru, kui suur on ainult selle marketi osa. Nii muuseas on selles hoones veel H&M, Pull&Bear, juveeliärid ja muu selline... Aga sellest poest ostsin ma esimese huvitava asja - espressokannu.
Ja muidugi külastas mind kohe esimesel õhtul Kaidi, kes oli mu esimestel päevadel imeline abiline asjadega toime tulemisel ja tutvustas mulle ka esimesi inimesi, et ma end siin nii üksildasena tunneks (nüüd ma ei tunne end enam ÜLDSE üksi, hea kui saab mõned hetked varastatud xD). Temaga oli väga tore väljas käia, pidasime mitu tema lahkumispidu maha ja siiamaani on ta mind aidanud igasugustes küsimustes, kuigi ta on Eestis. Seega suured kiidu- ja tänusõnad Kaidile :)
Ja selle ajaga olen ma leidnud mõned väga head tuttavad, isegi sõbrad:
Aga muidu mu elu siin on nagu puhkus võrreldes eluga Eestis, väljas on kogu aeg päike ja vähemalt +25 kraadi, kooli esimesel nädalal oli vähe ja vaba aja veetsin põhiliselt sportides. India poisid õpetavad mulle tennist, lisaks olen mänginud sulgpalli, võrkpalli, käinud paaaaalju jooksmas ja jõusaalis. Elu on lill! Üks probleem siiski on juba tekkinud - nimelt mu ainsal hambal, millel oli plomm... Tundmatu põhjuse pärast see plomm tuli ära. Ja nüüd tundub, et ma pean minema siin hambaarsti juurde, mis kindlasti ei ole odav lõbu, kuid loodan, et ma saan mingi osa rahast tagasi. Siin kanali ääres käin ma tavaliselt jooksmas:
Nüüdseks olen ma end kenasti siin sisse seadnud, ootan hetkel enda prantsuse pangakaarti ja telefoninumbrit. Aga kõikide asjade tegemine võtab siin nii palju aega ja prantslaslikult on palju paberimajandust, igatsen juba Eesti e-riiki :) Esmaspäeval tutvusin esimest korda ka enda kursusekaaslastega, kes on väga toredad ja terve kursuse peale (umbes 30 inimest), on kohalikke prantslasti viie ringis. Samuti on ka omajagu ERASMUSe tudengeid Slovakkiast, Poolast, Hiinast ja nii edasi. Nendest räägin ma kindlasti veel ja veel ka tulevikus :)
Üritan blogi kirjutamise jaoks varastada nii palju aega, kui võimalik, aga vast kord nädalas võib postitusi oodata :)
Seniks kõikidele kallitele inimestele seal kaugel Eestimaal palju kallisid ja musisid ning ärge mind ikka ära unustage!
Minu imeline teekond Prantsusmaa radadele algas juba eelmise nädala neljapäeval hommikul kell 5.30, kui ma seadsin enda sammud mind ära viiva lennuki poole. Terve teekond Toulouse'ni oli suhteliselt sündmustevaene, välja arvatud see, et ma leidsin enda õmbluskäärid üles. Enda käsipagasist. Seega, üks mu jõulusoov on teada - uued õmbluskäärid. :) Lahkumine osutus siiski üllatavalt raskelt, eriti kui viimasel hetkel enne boardingut hakkas lennujaamas mängima laul Ellie Goulding - How Long Will I Love You...
Toulouse's hakkas terve seiklus peale juba lennujaamas, kus ma ei suutnud kohe üldse üles leida seda õiget bussipeatust ja sõitsin enda kahe suure kohvriga seal edasi-tagasi. Kord ma selle siiski leidsin ja oh neid seiklusi metroos nende kohvrite, sularaha, metroopiletite ja prantsuse keelega. Lihtsalt selline tunne, et ma olin lihtsalt pea ees tundmatusse hüpanud :D . Aga nii raske kui see ka polnud, jõudsin lõpuks kaks kuni kolm tundi linnas seigeldes ENACini, kus ma laibastunud olekus pidin veel täitma kohe mingeid veidraid pabereid ühiselamu jaoks, kus ma viibin. Et illustreerida seda juttut, siis siin on mõned pildid minu elamisest siin:
Ja kohe esimeste päevade jooksul siin üksi orienteerudes, külastasin ka lähimat supermarketit, mis tõsiselt on SUPERmarket, ma arvan, et kui panna pooled Tallinna hüperRimid kokku, siis saab aru, kui suur on ainult selle marketi osa. Nii muuseas on selles hoones veel H&M, Pull&Bear, juveeliärid ja muu selline... Aga sellest poest ostsin ma esimese huvitava asja - espressokannu.
Ja muidugi külastas mind kohe esimesel õhtul Kaidi, kes oli mu esimestel päevadel imeline abiline asjadega toime tulemisel ja tutvustas mulle ka esimesi inimesi, et ma end siin nii üksildasena tunneks (nüüd ma ei tunne end enam ÜLDSE üksi, hea kui saab mõned hetked varastatud xD). Temaga oli väga tore väljas käia, pidasime mitu tema lahkumispidu maha ja siiamaani on ta mind aidanud igasugustes küsimustes, kuigi ta on Eestis. Seega suured kiidu- ja tänusõnad Kaidile :)
Toulouse's hakkas terve seiklus peale juba lennujaamas, kus ma ei suutnud kohe üldse üles leida seda õiget bussipeatust ja sõitsin enda kahe suure kohvriga seal edasi-tagasi. Kord ma selle siiski leidsin ja oh neid seiklusi metroos nende kohvrite, sularaha, metroopiletite ja prantsuse keelega. Lihtsalt selline tunne, et ma olin lihtsalt pea ees tundmatusse hüpanud :D . Aga nii raske kui see ka polnud, jõudsin lõpuks kaks kuni kolm tundi linnas seigeldes ENACini, kus ma laibastunud olekus pidin veel täitma kohe mingeid veidraid pabereid ühiselamu jaoks, kus ma viibin. Et illustreerida seda juttut, siis siin on mõned pildid minu elamisest siin:
Ja selle ajaga olen ma leidnud mõned väga head tuttavad, isegi sõbrad:
Aga muidu mu elu siin on nagu puhkus võrreldes eluga Eestis, väljas on kogu aeg päike ja vähemalt +25 kraadi, kooli esimesel nädalal oli vähe ja vaba aja veetsin põhiliselt sportides. India poisid õpetavad mulle tennist, lisaks olen mänginud sulgpalli, võrkpalli, käinud paaaaalju jooksmas ja jõusaalis. Elu on lill! Üks probleem siiski on juba tekkinud - nimelt mu ainsal hambal, millel oli plomm... Tundmatu põhjuse pärast see plomm tuli ära. Ja nüüd tundub, et ma pean minema siin hambaarsti juurde, mis kindlasti ei ole odav lõbu, kuid loodan, et ma saan mingi osa rahast tagasi. Siin kanali ääres käin ma tavaliselt jooksmas:
Nüüdseks olen ma end kenasti siin sisse seadnud, ootan hetkel enda prantsuse pangakaarti ja telefoninumbrit. Aga kõikide asjade tegemine võtab siin nii palju aega ja prantslaslikult on palju paberimajandust, igatsen juba Eesti e-riiki :) Esmaspäeval tutvusin esimest korda ka enda kursusekaaslastega, kes on väga toredad ja terve kursuse peale (umbes 30 inimest), on kohalikke prantslasti viie ringis. Samuti on ka omajagu ERASMUSe tudengeid Slovakkiast, Poolast, Hiinast ja nii edasi. Nendest räägin ma kindlasti veel ja veel ka tulevikus :)
Üritan blogi kirjutamise jaoks varastada nii palju aega, kui võimalik, aga vast kord nädalas võib postitusi oodata :)
Seniks kõikidele kallitele inimestele seal kaugel Eestimaal palju kallisid ja musisid ning ärge mind ikka ära unustage!
Küllake edu sulle :)
VastaKustuta