Ka Toulouse'i on lõpuks sügis ja masendus jõudnud!

Nii uskumatu, kui see ka pole, aga siia Toulouse on lõpuks jõudnud külmemad ilmad – päeval kuni 20 kraadi, öösel 10 kraadi – vihm ja pilved! Ja tunne on hoopis teine – igatsen enda e-riiki, toredaid sõpru ja odavamat elu.

Aja planeerimine siin Prantsusmaal on palju keerulisem, kui arvata on. Kõik teevad plaane tund aega varem ja kunagi ei tea, millal sa vaba oled… Ja nii ma alati planeerin kirjutama hakata, aga siis tuleb mingi põnev tegevus vahele ja nii see lükkub edasi ja edasi. Hetkel  ma leidsin aega kirjutamiseks pikema bussisõidu ajal.

Seekord ma väga palju reisimas ei käinud ja kahjuks ka lubatud Toulouse’i pildid jäid tegemata, aga muud uudist elust-olust on ikka! :) Eelmisest kolmapäevast saadik on nii mõndagi juhtunud nii siin kui Eestis, mis on mind mõnevõrra kas põrutanud või mõjutanud.

Aga alustame lihtsamatest asjadest! :) Koolis läheb hästi, üks aine sai põhimõtteliselt läbi, seega esimene eksam on juba pea nädala pärast! WOW! Ja uskuge, konspekt oli 400 slaidi pikk :D. Mõne ainega jälle ei lähe nii hästi nagu Operational Research, mis ei ole üldse aine nagu see kõlab, vaid see on piuhas matemaatika… arghh.

Kuna tuli välja, et osade ainete ainepunktid on muutunud uue õppeaasta alguses, siis kaotasin sellega seoses 2 EAPi (ainepunkti), mis tähendab, et kui kõik ained läbin, saan ainult 25 EAP. Mõltesin vahepeal ka hoolikalt selle üle, et võtta projekitjuhtimise aine, aga lugedes selle konspekti ma leidsin, et see oleks minu jaoks ajaraiskamine ja ma pigem lähen magistri 2.kursuse ained vabakuulajana tunnistama. Neil on tunduvalt põnevamad ained nagu Revenue Management, Marketing (mille panin ka eelnevalt endale õppekavasse), lennusimulatsioonid, hooldus (maintenance) ja palju muud.

Samuti olen veel aktiivsemalt jätkanud enda treeningutega – alates eelmisest neljapäevast olen iga päev jooksmas käinud (kuigi mitte väga pikki distantse) koos ühe India poisi Sharathiga. Mõned korrad ka teise India poisiga – Jithiniga. Nemad kaks on mu kullatükid ja viimastel nädalatel olen nendega väga palju aega koos veetnud – jooksmas, sulgpalli mängimas või pidudel :) Esimene on Jithin, teine Sharath :)

Sulgpalliga seoses olen võtnud endale eesmärgiks mängida nii hästi ja õppida nii palju kui ma jõuan järele jäänud aja jooksul. Peale treeningu, mis toimub kolmapäeviti, käin teiste tiimikaaslastega õhtuti sulkat mängimas ja siis õpetab meid Sharath, kes sai eelmisel aastal sulgpallis tšempioniks. :) Eile olid meil juba turnee esimesed mängud ja kuna meil pandi Sharathi pärast kõige tugevamate mängijatega kokku, siis karta on, et me kaotasime täiega :D. Aga pole ime ka, kui treeningud ei ole päriselt veel alanudki ja üks tiimiliikmetest liitus meiega kolmapäeval (ja neljapäeval oli juba võistlus). Video ühest matšist ja minu reketist!

Nädalavahetusel õnnestus mul minna ujuma sisebasseini ja nautida kloorivett. Läksime ujuma, sest Sharath tahtis õppida ujumist, kuna tema perekond oli Indias selle vastu olnud, aga ujumine on siiski ju eluvajalik oskus… Siin ujumas käies on kohustuslik kanda ujumismütsi, mis on väga ebamugav. Isegi mehed kannavad ujumismütsi, nii naljakas :D.

Daini (mu kursavend, kes on vahetusüliõpilane Belgias – loe ta blogi SIIT) postitusi lugedes seoses ööeluga, tekkis veider äratundmisrõõm. Kõik kindlasti kujutavad ette, et prantslased on vägevad peoloomad, mis on joomise poolest tõsi, aga hoopis teistmoodi kui eestlased. Nimelt neile meeldib juua veini, õlut, viskit pea iga päev, aga see ei tähenda veel pidu. Parim, mis ma näinud olen, on apéro  kellegi juures õhtupoolikul või baaris, aga kõik soovivad ikka 12-1 paiku öösel laiali minna, kas siis viimase metroo peale või lihtsalt magama. Eestlasted jooma hakates võivad juua hommikuni ja  seda klubides või baarides. Siin aga pannakse ka reede öösel baarid kella 3-4 paiku hommikul kinni.

Klubid on ainsad, kus saab tõeliselt lõbutseda (ja mina arvasin, et ma olen sellest east juba väljas!) – sest seal saab tantsida, kuulata head muusikat, võtta mõned dringid ja olla lausa kella 6ni hommikul! Eelmisel reedel käisin klubis la Dune, mis oli ma arvan, et esimene klubi Prantsusmaal (sest külastasin teisi klubisid Montpellier’is, Toulouse’s), mis mulle tõeliselt meeldis. Aga noh, pärast sellist pidu on vaja ka korralikult puhata ja kaks ööd järjest kohe kindlasti ei jaksa :D. Klubide miinuseks on see, et nad kõik asuvad äärelinnades ja suhteliselt keeruline on hiljem transporti leida.

Uue nädala algusega algas jälle koolirada (mis minu jaoks ei ole väga keeruline, sest mul ei ole praegu väga palju tunde) ja käisin esimest korda pärast tunde raamatukogus õppimas. Tuli välja, et suured pehmed punased diivanid ei olegi nii populaarsed ja kõik, kes mind seal nägid olid nagu “Mis sa SIIN teed?” :D Minu arust väga mugav koht, kus õppida!

Esmaspäeva õhtul ma läksin Kanika (ka samuti India tüdruk) kutsel Toastmasters’i kogunemisele. Kuna ma polnud kunagi sellest kuulnud, siis mõtlesin lihtsalt minna ja vaadata, mis seal tehakse. Ja mulle täiega meeldis! Liikmed valmistavad igaks kohtumiseks ette kõne, millele vabakuulajad saavad siis kaasa elada ja oli ka osa, kus liige pidi esitama erinevaid küsimusi (olema intervjueerija) ning mullegi anti võimalus ühele küsimusele kõigi ette vastama minna! Minu üllatuseks, arvestades kõikide kõnepidajate taset, hinnati minu vastamist/esinemist üllatavalt kõrgelt! Ainsate vigadena leiti, et silmkontakti peaks natuke rohkem hoida (sest mõnikord ma vaatan taevasse, kui ma mõtlen xD), pandi tähele 4 korda kokutamist ja ma ütlesin “shooting star”, aga parem oleks kasutada “rising star”. Seega väga põhjalik analüüs, nagu aru saate xD. Kindlasti lähen sinna ka järgmistel kordadel! Täpsemat infot saab leida Toastmasters.org.

Teisipäeval oli pikk koolipäev, aga väsimusest ülesaamiseks läksin kuulama õhtul ENAC väitlusklubi esinemist teemal “Kas seksuaalharidust peaks õpetama kõikides koolides?”. Enne ja pärast väitlust koguti publikult vastused, kas nad on selle poolt või vastu ja julgen ausalt väita, et mina ei leia, et seda peaks koolides õpetama. Bioloogia tunnis õpetatakse niikuinii kõiki organeid ja haigusi, seksuaalharidus ja enda tundma õppimine seksuaalse olendina on minu arust pigem professionaalide teema, mitte kooliõpetajate. Seega, mina jäin pooldama seda, et selle ülesande võib jätta vanemate hoolde (sest nemad teavad last arvatavasti kõige paremini) või kooli hoolde nii palju, et kool hoolitseb loenguid või kokkusaamisi professionaalsete nõustajate või arstidega sellel teemal.

Kolmapäeval sain ma lõpuks oma pangakaardi kätte! IMELINE! Kõigest kuu aega läks aega! :) Käisin ka teisipäeval, kui enda pangakaardi PIN-koodi kätte sain posti teel, BNP naistega ülikoolis rääkima ja nad üritasid mulle selgeks teha, et ma saan kaardi nende käest neljapäeval kätte… Aga hoopis sain kolmapäeval postiga… Ja siis me räägime professionaalsusest ja enda raha usaldamisest nende kätte? Ei… Pangasüsteemid siin on väga kehvad – näiteks internetipanka sisse logimiseks on kliendikood ja üks salasõna ja KÕIK! Pangakaarti saab kopeerida, kirjutades üles kaardi numbri, kehtivusaja ja turvakoodi (nagu krediitkaardi puhul) ja kõiki oste saab internetis nii sooritada… Mina igatahes usaldan Eestis SEB panka tunduvalt rohkem.

Kolmapäeval läksin lõpuks ka hambaarsti juurde ja sain endale uue plommi! Ajeeeee! Ainus mure sellega on see, et uus plomm on liiga suur ja häirib mind natuke, aga vähemalt elan :). Sain huvitavaid uudiseid seoses selle hambaga – nimelt tegu on piimahambaga ja uut püsihammast mul sinna pole! Seega, kui ma kord naasen Eestisse, siis pean enda hambaarstiga konsulteerima – äkki on võimalik kombineerida hambaeemaldus ja breketid? Ma tahaksin endale ikkagi ilusat sirget ja valget naeratust! :) Before/aFter –>

Pärast hambaarsti mõtlesin, et teen kohe siis hüvitise jaoks kõik vajaliku dokumentatsiooni ära CPAMis, kust saab ravikindlustuse kaudu raha tagasi. Siia tulles tegin endale ainult Euroopa ravikindlustuskaardi ja loodan lõpuni ainult sellega hakkama saada! :) Aga minnes siis CPAMi, kõigepealt oli järjekord 50 inimest vähemalt, mida ma ootasin umbes tund aega ja siis leti taha jõudes sai selgeks, et tal on vaja veel umbes veel 200 miljonit dokumenti ja originaale… Ehk tund aega niisama passimist + sõiduaeg täiesti maha visatud. Täna ehk reedel käisin uuesti seal… Ja ennäe imet, ei ole see niisama lihtne, kui sul kõik dokumendid olemas on ja sa oled ERASMUS. Mulle määrati kokkusaamine kindlaks ajaks ja anti kaasa uus nimekiri dokumentidest, mida ma pean kaasa võtma. 

Seriously, mul pole ime, et Prantsusmaa kuhugi ei jõua, kui pool oma elatud ajast inimesed istuvad järjekorras, teevad koopiaid või ootavad posti. Ma ei mäleta,et ma kunagi Eestis nii palju posti oleksin saanud kui siin… Sest kõik dokumendid peab ju kindlasti saatma paberformaadis.

Neljapäeval sain Eestist kurbi uudiseid, nimelt sain teada, et omal soovil oli maisest ilmast lahkunud üks väga hea tuttav SINA’st (MTÜ Suured Ideed Noorte Algatusel), kellega koos me alustasin enda esimest aastat SINAs. Ma ei mäleta, millal ma nii palju ja kaua nutsin… Sellisena jään mina Priitu (valge T-särgiga pildi keskel) mälestama – energilise inimesena, kellele meeldis teistega koos rõõmustada!

Peale tema kaotasin sellel nädalal ka enda väga hea sõbra, kuid hoopis teistel põhjustel – tüübi girlfriend on minu peale nii armukade, et ma ei tohi temaga isegi rääkida. Normaalne. Rääkimata Maxence'st, kellega ma veetsin pea terve septembrikuu kogu aeg koos nagu sukk ja saabas ja nüüd on ta tagasi enda kodus Pariisis...

Aga minu neljapäeva tegid natuke lõbusamaks ja toredamaks kaskadöörid, kes tulid ENACi perele esinema. Siinkohal vist ei ole rohkem sõnu vaja, vaadake ise, mis hullusi nad tegid. Mul on siiamaani hea meel, et mul pea kaela otsas on, sest üks neist kõndis mootorsaega rahvahulgas just minust mööda! :)

Igatahes loodan, et nüüdsest saan tihedamini kirjutada! Võtan kõik vabad hetked selleks, et teid kurssi viia kõiksuguse muu hingeeluga Prantsusmaal ja anda ka nõu neile, kes plaanivad siia õppima tulla! :)