Home at last!

Hei-hei, Eestimaa!

Andke andeks, et ma ei ole viimased kolm kuud kirjutanud, aga elu Prantsusmaal läks nii isiklikul ja professionaalsel tasemel liiga kreisiks. Ja nüüdseks olen ma nädal aega juba Eestis olnud, aga ju siis mul oli vaja aega kosumiseks, et mingit kokkuvõtet kirjutada.

Mis ma siis tegin need viimased kolm kuud?

IATOM 13&14

One of the bests!

Õppisin. Kõvasti. Pea raamatus. Ma pole elus veel nii palju õppinud kui viimase kolme kuu jooksul. Vähemalt eksamiperioodil ma muud ei teinud kui õppisin, tegin pausi ja jälle õppisin. Eksamid olid tunduvalt raskemad ka, kohe näha, et tegu on magistriga. Siiamaani olen ka (lausa!!) kolme eksami tulemused kätte saanud ja seni ma olen kõigist ilusti läbi saanud :). Kõige põnevam minu jaoks oli Airport Planning projekt ja samuti mõnusalt challenging oli Operational Research, mille ma sain hetkel enda kõige kõrgema eksamitulemuse 17/20. See viimane on põhimõtteliselt matemaatiline modelleerimine ja mõned algoritmid nende lahendamiseks. Igatahes paljude jaoks äärmiselt raske :)

Õpigrupp enne aerodünaamika ja vedelike mehhaanika eksamit xD

Peale lennunduse õppimisele, ma õppisin ka palju sotsiaalsel tasandil. Kõik see multikultuursus hakkas mulle täitsa pähe, mõnus oli nii paljusid mõttemalle ja natuure tundma õppida! Rääkimata söögist eks ole. Detsembris oli meil ENACis “Around The World” projekt, kus nelja päeva jooksul erinevad kontinendid enda kultuuri, sööki, tavasid ja palju muud tutvustasid. Ka mina osalesin sellel, haarasin kampa kaks lätlast – Haralds ja Katrina. Nad olid suureks abiks, sest rääkimata kokkamisest, oli mul esitluspäeval eksam, kust ma sõna otseses mõttes lõpetades ära jooksin. Pakkusime igast head manti ja üldiselt tagasiside meie kohta oli positiivne, vähemalt inimesi meie juures tungles omajagu ja projekti korraldaja isegi nentis meie edu.

Eriti õppisin ma tundma nende viimaste kuude jooksul India kultuuri, kulinaariat ja inimesi. ENACis on Indiast pärit tudengeid väga palju, meie kursusel oli neid igatahes rohkem kui prantslasi endid. Mind vaimustab nende mõttemaailm, endiselt tugev side traditsioonide ja religiooniga, mistõttu ma usun, et nende eluvaade on hoopis teine, kindlasti tervem kui eestlaste oma. Ja muidugi nende igikestev energia ja temperament. Ma ei ole just vaikne hiireke, kuid mina ei suuda iialgi end nendega võrrelda. Nende muusika, filmid… kõik on lihtsalt väga tugeva mõjuga ja kaasahaaravad. Isegi ema küsis üks päev, kas ma nüüd ainult India muusikat kuulangi :)

Henna tätokas, Charu tehtud!

Nii muuseas armusin ma ka India toitu. See on lihtsalt imeline, need vürtsid, tulisus, maitsed ja kõik see on väga tervislik ning suurel määral taimetoit! Ma olen küll veel algaja, kuid juba minu valmistatud India toidud panid hindude suud matsuma ja pälvisid kiitust :) Kokkamine sai minu jaoks meeldivaks tegevuseks, mida ma nüüd täiel rinnal naudin ja avastan.

Õhtusöök sõbrannadega Tartus :)

Sulgpall, oh seda sulgpalli. Ma mängisin kõvasti, enne jõuluvaheaega oli iga kolmapäev treening ja iga neljapäev võistlus. :) Ja enda mängu ma veel maha ei mata, ma kavatsen sellega Eestis edasi tegeleda, aga kohti, kus seda teha ei ole palju ja kindlasti see ei ole nii lihtne kui ENACis. Ei tasu enda 60-eurost reketit ju maha matta.

Last but not least. Ma õppisin end rohkem tundma, tänu nii erinevatele inimestele minu ümber olen ma nüüd tunduvalt suurema silmaringiga ja mõtlen elust teisiti. Nagu “L’Auberge Espagnole” filmis peaosatäitja ütles, siis tagasi jõudes tundis ta end kodus võõrana, sest temas oli korraga nii palju erinevaid kultuure, et õieti ei mahugi mingisse kindlasse lahtrisse enam. Kindlasti on tegevusi, mida ma enam kunagi ei tee ja mida ma vastupidi ainult teengi. Ma arvan, et nüüdseks ma olen taas saanud kontakti selle Haldiga, kes ma olin 17-aastasena, lihtsalt natuke elutargemaga… Aga kindel on see, et ma kavatsen edaspidi enda tervisele ja enda kunagistele unistuste täitmisele pühenduda. Eks näeb, kes minust kokkuvõttes saab :)

Kokkuvõtteks, ma soovitan ENACi kõikidele ERASMUSlastele, sest kogemus on mega. Toulouse ise on lennundusmeka, ENAC on vanim ja arvatavasti parim lennundusülikool ja sellele kõigele lisaks hea atmosfäär (kuid selle fiilimiseks soovitan varem natuke prantsuse keelt harrastada). Igal juhul soovin kõigile sinnaminejatele jõudu ja kindlasti olen valmis nõu ja jõuga aitama! :)

Pikk-pikk puhkus!

Hei-hei!

Uskumatult kaua aega on möödas sellest, kui ma viimati kirjutasin, ja nii palju on ka toimunud! Pool maailma on vist juba läbi reisitud, vähemalt selline tunne on…

Enne sügispuhkust oli mul natuke aega ette valmistada enda essee ja CV, et taotleda Tallinna Lennujaama stipendiumit, mis igatahes tuleb kasuks, kuna elu Prantsusmaal on tunduvalt kallim, kui ma ette kujutasin. Isegi minu vegan-dieedi puhul on kallis, sest kõik värske on vähemalt topelthinnaga ja mu lemmikpuuviljad mangod on siis vähemalt 2€ tükk… Nii et pöidlad pihku, et ma selle saan! Aga peale selle panin end kirja ka ühele sündmusele esinejana, et tutvustada enda riiki Eestit, mille üle ma nüüd siin välismaal elades nii palju uhkust tunnen.

Muidugi enne reisi sai kõvasti õpitud, joostud ja sulgpalli mängitud. Tol ajal mu selg ikka veel valutas, kui ma sulgpalli mängisin, aga nüüdseks pärast reisi on kõik luud-liigesed terved! :)

Niisiis, pühapäeval 26.oktoobril varahommikul 6.20 startisin Megabus’iga Barcelona poole. Bussi peale jõudmine oli juba paras ettevõtmine, sest nagu igal pool mujal, siis pühapäeva hommikul bussid väga vara ei liigu ja metroo jäi ka millegi tõttu vähemalt 20 minutit hiljaks. Võib-olla oli asi selles, et öösel keerati kella…

Reis bussiga ei kestnudki väga kaua, kõigest 5 tundi ja 30 minutit, millest 45 minutit oli paus ühes bensiinijaamas (oo, kuidas mälestused bensiinijaamas töötamisest meelde tulid! :D) ja ülejäänud aja töötasin ma enda puhastuse programmi kallal (sellest kirjutan hiljem pikemalt) või magasin. Barcelonasse saabudes oli esimesteks eesmärkideks söögi ja hotelli leidmine… Mitte nii kerge ülesanne, kui sa oled üksi võõras linnas, sest kõik teised saabusid muul ajal. Kord kui need tegevused olid tehtud, läksin üksi linna avastama - Park Güell ja mõned väiksemad elanikele mõeldud aiad… Kõik oli nii ilus, roheline ja seal oli vähemalt 22 kraadi sooja… Mmmm…

Pühapäeva õhtul läksin seitsme india poisiga Tapas night out sündmusele, mis oli hispaania/kataloonia köögi tutvustamiseks. Ma olin selles natukene pettunud, sest õhtu lõpuks olin ma pigem rohkem joonud kui söönud ja kõht oli ikka tühi :D. Aga mis seals ikka… Poisid tahtsid tasuta klubi sissepääsu ka ära proovida ja nii me siis tantsisime öösel kella kaheni Jamboree’s, mis muidu on rohkem jazziklubi, aga öösiti RnB klubi. Selle õhtu lõpuks panid teised Tapas night out sündmusel osalejad meie grupile nime “Lumivalguke y les siete aviatores” (lumivalguke ja seitse lendurit, või midagi taolist) – kas ma olen tõesti niiiiii valge?

Teine päev, esmaspäev, oli palju edukam ja me nägime pea terve linna ära, sest me ainult jalutasime ja jalutasime… ligikaudu 8 tundi. Meie grupp oli alguses väga suur - 17 inimest - aga mingil hetkel see lagunes mitmeks. :) Meie giidideks olid meie kursusekaaslased Sonia, Adria ja Laura, kes kõik on sellest piirkonnast (kuid mitte Barcelonast) pärit. Kohalikega linnas ringi käia on ikka hoopis teine tera. Pilte nähes saate väikese aimduse, mida me nägime ja kus käisime. Õhtul tegime uue kohalikega tapas’te õhtu, mis oli tunduvalt parem ja täitis seekord ka ikka kõhu :)

Teisipäeval see seltskond, kellega mina rohkem koos olin, läks poole päeva pealt ära. See aga ei tähenda seda, et me midagi me ei teinud! Käisime Sagrada Familiat, selle lähedal olevat Hospitali vaatamas (endine haiglahoone), mis olid erakordselt ilusad! Kumbagi me sisse ei läinud, sest hinnad olid liiga kõrged ja järjekorrad liiga pikad, aga silmailu pakkus ikkagi :) Lõunal saime kokku giidide Adria ja Lauraga, nägime lõpuks katedraali seest (seal olid elavad valged pardid…), kuhu me tahtsime juba mitu päeva järjest minna…

Lõunaks sõime churroseid ja kuuma šokolaadi, imeeeeeeheaaaaa! Aga noh, kuna minu kõht on lõpmatu, siis mulle sellest kauaks ei jätkunud :). Ülejäänu lõunasöögi sõime turul, mis on minu jaoks lausa paradiis – palju erinevaid puu- ja köögivilju, valmis puuviljasalatid ja smuutid igal nurgal vaid paari euro eest… Oleks kõik turud mujal sellised! Pärast lõunat läksid teised enda bussi peale ja ma jätkasin üksi matkates Montjuici mäel. Kõik oli nii ilus, õitsev ja rahulik nagu tõelisel paradiisisaarel.  Pilte Barcelona reisist näete siin. 

Kolmapäeva varahommikul kella 4 paiku hakkasin ma hotellist lennujaama poole sammuma, ligi pool tundi jala bussini ja sealt pea tund bussiga. Lennujaamast lendasin Ryanairiga Pariisi ja olin kohal kell 10 hommikul. Pariisis tervitas mind Maxence, kes oli mulle Pariisi giidiks ja lubas mul üksi tema venna katusekorteris ööbida.

Kohe esimesel päeval võtsime Louvre’i ette ja teel sinna jalutasime paljudest kuulsatest kohtadest mööda – la Seine, Concorde, la Madelaine (kuhu me ka sisse läksime), Tuileries'i aiad… Mille lähedal ostsin ma vist enda elu jooksul kõige kallima cappuccino - 7€! Siiamaani ei usu, et ma raatsisin :). Louvre oli, nagu arvata, reisi kõige mahukam ettevõtmine, igatahes, kui ma sealt lõpuks välja astusin, siis ma olin näljast nõrkemas. Õhtu veetsime mõnusalt puhates (sest jah, ma olin öösel kella 3st üleval olnud), süües ja veini mekkides.

Teisel päeval, neljapäeval, oli järjekordne ring muuseume – Aasia kunstide muuseum, Orsay muuseum, mille vahepeal jõudsin ära näha Champs-Elysées, triumfikaare ja nautida Strabucksi kohvi. Orsay muuseum meeldis mulle isegi rohkem kui Louvre, sest see oli väiksem ja paremad teosed, aga Louvre on ikkagi võimas ja et kõike nautida on vaja rohkem aega kui päev. Pärast Orsay'd läksime Maxiga Montmartre’le päikeseloojangut vaatama (mida me nautisime igal pool, kus vähegi võis) ja mina nautisin ühtlasi veel ühte crepe’i ja hiina toitu. Õhtul läksime laiali, sest mina suundusin Lady Gaga kontserdile (mis oli tõesti nauditav!) ja tema enda perega õhtustama. Hiljem saime uuesti kokku, et nautida Pariisi baare (isegi pärast meeletut kahte tundi kontserdil hüppamist).

Reedel ehk kolmandal päeval nautisime Pariisi jalgratastega. Kuna reede oli ühtlasi ka Halloween, siis võis igal pool näha hirmuäratava meigiga inimesi tänavatel ringi liikumas, aga see kõik muutis õhkkonna ainult mõnusamaks ja familiaarsemaks. Nähtud sai Trocadero, Eiffel (mitte et ma seda juba vähemalt 3 korda näinud poleks), Champs-Elysées, Concorde ja seejärel läksime ooperimajja, mis meile mõlemale väga meeldis ja hiljem Sainte-Chapelle, Notre Dame. Kuna ma päeval võitsin põlist pariislast kihlveos ühe tänava nime peale, siis Max tegi õhtusöögi välja ja viis mind taimetoidurestorani. See oli ülitore üllatus ja minu silmad särasid pärast seda terve õhtu! :) Pärast söömist riietusime end restorani WC-s vampiirideks ja läksime parimaid palasid Pariisi peale nautima :)

Laupäev oli mõnevõrra vaiksem, sest kuna 1.november on Prantsusmaal rahvuslik püha, siis otsustasime hiljem ärgata ja seejärel läksime kuulsaimasse surnuaeda Pere-Lachaise'i. Ülejäänud pärastlõuna tegin väikese suveniirišopingu, vaatasime päikeseloojangut triumfikaare juures ja seejärel läksime prantsuse õhtusöögile, kus ma lõpuks proovisin prantsusepärast salatit… ja ma pean ütlema, et ma natukene pettusin. Aga mis seal ikka, india toit on mu südame ilmselgelt võitnud :) Käisime veel korraks housewarming'u peol ja seejärel kodu tuttu…

Pühapäev ehk tagasisõidu päev oli ka suhteliselt vaikne ja lühike. Esimest korda käisin Maxence’i korteris, kus ta enda ülejäänud perega elas, mis oli hiigelsuur – 140 m2. Korter. Uskumatu. Linnas läksime avastama Notre Dame’i torne, mida me olime juba mitu päeva nillinud, aga iga kord olid need juba kinni. Pärast seda käisime väiksetel tänavatel Sainte-Micheli piirkonnas ja seejärel läksin enda transpordi peale BlablaCar’iga. Nimelt on prantslastel suur kommuun autos istekohtade jagamiseks… Oleks Eestis ka see kommuun nii hästi toimiv. Sellega võite tutvude BlablaCar saidil SIIN. Ja pilte Pariisi reisist näete SIIN. 

Tagasitulekust saadik olen pühendunud enda sügispuhastusele, et puhastada end sellest kohutavast kogusest alkoholist, magusast ja kohvist, mida ma endale siin viimase kahe kuu jooksul olen sisse söötnud. See läheb väga edukalt, ma olen jällegi kõvasti alla võtnud ja enesetunne on hea! Kuid neelud käivad ikka magusa ja kohvi järgi, täiesti kohutav. Praegu on pikem nädalavahetus, sest 11.november on jällegi rahvuslik püha ja meil on järjestikku neli vaba päeva. Seda aega üritan võimalikult ära kasutada enda õpingutega järgi jõudmiseks, lõputöö ja –praktika edendamiseks. Kuna piletid tagasi Eestisse veebruaris on mul ostetud, siis on väga suur tõenäosus, et ma jään siiski lõpupraktikaks Eestisse, kuigi esialgsed plaanid olid muud.

Peale selle kõige on mu mõtted hõivanud ka üks tore poiss, kellega kindlasti saate järgmiste postituste kaudu paremini tuttavaks :).

Eestisse saabun 20.detsembril ja ma ootan väga kõigiga taaskohtumist! Mis teha, kodu on kodu. À bientot!

Imelikud unistused, mis täituvad!

Ja jällegi on aeg läinud linnulennul :) Aga seekord on ka palju uudiseid, rohkem positiivsust, lootust, energiat ja soovi end arendada! Ja üha enam tundub, et kolmapäevad on just need päevad, mis siin olles kõige tähtsamad on – millegipärast just nendel päevadel kirjutan ma blogi ja ajan paberimajandust :).

Viimati kirjutasin üle-eelmisel reedel… Ja nädalavahetus pärast seda oli pöörane. Väga pöörane. Tahtsin palju asju ära teha ja õppida, aga kokkuvõttes läksin reedel ja laupäeval välja linna peale ja saabusin varastel hommikutundidel.

Reedel, 10.oktoobril lõpetas Kanika, India tüdruk, kellega ma hästi läbi saan, enda praktika ja sellega koos ka enda magistrikraadi  - ja muidugi siis tuleb ju seda tähistada. Läksime koos tema ameerika sõpradega (ja ma endiselt imestan, et mul ei ole mingit keelebarjääri inimestega, kes räägivad inglise keelt emakeelena…) India restorani sööma. Ja see oli imeline!! Ausõna, mul on tunne, et ma olen siin olles rohkem india toitu ja indialasi nautinud kui prantsuse toitu ja prantslasi (ja prantsuse keelt). Pärast imelist ja kõhtu ummistavat õhtusööki otsustasime minna alkoholi nautima mõnda mõnusasse baari. Kuna prantslaste jaoks on baar õhtuti/öösiti klubi, siis saime palju lõbutseda tantsides (laudade peal) ja seltskonda (ja jooke) nautides.

Nii uskumatu kui see ka pole, siis pärast iga pidu järgmisel päeval mulle väga meeldib trenni teha (eriti jooksmas käia) ja ka seekord. Kuigi ma jõudsin koju hommikul kell 4.30 või midagi sellist, siis pärast 6-8-tunnist und, on mul megapower sees ja jooksmine tuleb väga lihtsalt :) .

Laupäev oli imeline päev!!! Kuna paar nädalat tagasi kirjutatud postitusest võite aru saada, siis mul oli kerge masendus ja esimene samm sellest ülesaamisel oli tol laupäeval. Nimelt läksin esimest korda välja ühe mustanahalise poisiga William’iga, kellega ma kohtusin esimesel laupäeval, mis ma Toulouse’s veetsin. Käisime maailma parimas kohvikus kooki (tarte chocolat au framboise… mmm) ja kuuma jooki rüüpamas. Flower’s cafe on arvatavasti kõige populaarsem kohvik Toulouse’s, sest laudu oli vähem kui inimesi ja seetõttu ootasid inimesed elavas järjekorras. Pärast maiustamist käisime linna peal kõndimas, mööda Garronne’i jalutamas ja arutamas kuumadel teemadel nagu religioon, eluharjumused ja kultuurid.

Pärast William’iga kohtumist sain ma kokku kallite kaasmaalastega, keda ma siit Toulouse’st nagu nõela heinakuhjast taga otsisin. Saime väikese seltskonnaga esimest korda kokku ja meid oli kokku neli – mina, Teele, Martin ja Erik. Istusime kesklinnas pargis, rüüpasime natuke õlut ja leppisime kokku, et tulevad kindlasti ka järgmised kohtumised, näiteks terve eestiteemaline päevak koos eesti toidu, filmide ja traditsioonidega. Meil oli koos väga lõbus! :)

Pärast eestlastega kohtumist vedasid IATOM13 (mina olen IATOM14) tudengid mind endaga kaasa La Dune’i (jälle) , mis tähendab, nagu ikka, hommikuni tantsimist. Me jäime seekord Sharath’iga peagi kahekesi, sest kella kolme paiku ülejäänud seltskond otsustas taksoga tagasi koju minna. Ja nii me siis kahekesi tantsisime, istusime, nälgisime (vähemalt mina) ja rääkisime kuni kella viieni hommikul kuni lõpuks ühiskondlik transport saabus. Linnas võtsin kerge snäki – kuna ma kebabi ei saa süüa (sest ma ei söö liha), siis mul on kombeks siin väljas käies süüa falafeli wrape. Ja seejärel hommikul esimese metrooga tagasi koju.

Pühapäev oli omaette eriline päev, sest ma jõudsin koju kell seitse hommikul, aga kuna ma olin õega kokku leppinud Skype kõne kella kümneks (minu jaoks kell üheksa), ei leidnud ma mõtet magama minna kaheks tunniks. Selle asemel ma koristasin, jõin kohvi ja tšillisin niisama kuni kõneni. Kõne ise oli megaarmas, rääkisime kõigest, alustades ilmast lõpetades maaga ja nii peaaegu kaks tundi. Tore oli näha neid Tiitsusid. Seejärel leidsin viis tundi magamiseks, siis Skypesin Kairega, käisin jõusaalis ja jälle magama.

Heidi pani mulle sellel päeval ka südamele, et ma jõuludeks ikka Eestisse tuleksin – nüüdseks on see mõeldud-tehtud ja ma saabun Eestise 20.detsembri päeval, veedan jõulud perega ja siis tulevad 26.-27.detsembrist Eestisse India poisid Jithin ja Sharath, kes tahavad teha Baltitripi ja noh, muidugi ma olen giid :). Ja ma olen üliõnnelik selle ülesande üle! Nii et need, kes tahavad mind näha, siis soovitan soojalt minuga enne nende tulekut ühendust võtta! :)

Teisipäeval tuli Toulouse’i Maxence, keda ma väga tagasi ootasin :). Ta veetis siin ainult pea 48h, aga see oli väga tore ja sisukalt veedetud – jalutasime Toulouse’s, ta näitas mulle vaatamisväärsusi ja sain enda turistikaid teha :) . Samuti tuli ta minuga kaasa CPAMi, et anda vajalikud dokumendid üle, et saada ravikindlustuse hüvitist. Valmistasin talle eesti toitu ja tema mulle prantsuse toitu. :) Siin on mõned pildid, aga kindlasti mitte tervest Toulouse'i võlust!

 Garonne & St. Pierre

 Capitole

Neljapäeval, pärast Maxence’i lahkumist oli mul õhtul sulgpalli turniiri teine võistlus. Ma ei mänginud seekord küll palju, aga meie tiimil läks väga hästi – võitsime kõik mängud. Naljakas selle juures oli see, et ma mängin kahekesi Sharath’iga kaksikmängu (mixed double) ja esimese mängu ma magasin maha sellega, et ma läksin vetsu ja teise mängu ajal ma suutsin enda jala nikastada ja seda tehes kukkuda enda selja peale nii, et viimased päevad olen ma natuke lombakas ja valudes olnud. Tee veel välismaal sporti… No tõesti :D

Vigastuse tõttu aga olid kõik mu vastu väga toredad, terve reede päeva käisid mul külalised mind lõbustamas ja vestlemas… Kuigi ma lootsin enda lombaka aega kasutada õppimiseks või asjade organiseerimiseks. Nii palju siis sellest. Oma jäärapäisusest tahtsin reede õhtul juba sulgpalli mängida ja mängisingi, aga see oli rohkem toksimine kui miskit muud.

Nädalavahetuse võtsin suhteliselt vabaks, olen natuke tüdinenud pidudest ja tahan siinset aega paremini ära kasutada, rääkimata lombakas olemisest. Seega ma tegelesin Barcelona-Pariisi organiseerimisega, õppimise, pisukese sportimise ja sõpradega lõunatamise/õhtustamisega.

Esmaspäeval suutsin ma juba iseseisvalt jooksma minna pärast vigastust ja muidugi oli mul kohe vaja joosta 5 kilomeetrit. Mõnikord ma ikka mõtlen, et ma olen uskumatult jäärapäine… Aga kõik oli korras, selg ei andnud väga tunda, pigemandis tunda jalavigastus, mida muul ajal pole tunda.

Esmaspäeva õhtul oli jälle Toastmasters ja kuna mulle väga see programm meeldib, siis uurisin ka võimaluste kohta Toastmastersiga Eestis liituda ja ennäe imet! Tallinnas isegi on üks klubi! Imeline! Aga nagu ikka, õhtud Toastmasters’iga on imelised.

Teisipäeval oli esimene eksam – Lennujaama disain. See oli uskumatult raske võrreldes eelmise aasta eksamiga ja natuke ebaausaks muutis eksami ka fakt, et osad inimesed kasutasid enda konspekte ja kalkulaatoreid, kuigi need olid keelatud… Nii et suure tõenäosusega me peame uuesti eksami sooritama. Loodetavasti mitte raskema.

Õhtul oli mul prantsuse keele õhtutund, mille ma endale lisaks võtsin, et arendada enda prantsuse keelt rohkem ja nüüd ma olen tõsiselt sellele pühendunud :). Selleks ma ju siia tulingi! See prantsuse keele tund meenutas ainult rohkem Mandzolo tunde, kus õpitakse prantsusekeelseid laule ja muud sellist. Aga õhtuti väga intensiivselt niikuinii ei jaksaks ja paljudel on tunnid hommikust õhtuni (8.00-17.30).

Pärast prantsuse keelt oli mind kutsutud Kanika poole india õhtusöögile koos tema ameerika sõpradega. Ja see oli imeline! Ma nii naudin india taimetoitu, et ma ise ka ei usu mõnikord… Sain ka esimest korda maitsta 75-eurost tõelist šampanjat ja oi kui hea see veel oli! :)

Täna, kolmapäeval käisin veel CAFis küsimas, kas nad veel elavad või kas nad ikka teevad seal tööd? :D Sest viimasest korrast, kui ma sinna viimase dokumendi viisin, on möödas rohkem kui 15 kalendripäeva. Sinna minnes ma avastasingi, et nad olid eile teele pannud kirja teemal, et neil on üks dokument puudu, mida nad kordagi isegi ei küsinud. Aga mul oli see dokument olemas, siuhsauh koopiad ja kõik korras. Nüüd mul on isegi reaalselt lootus järgmisest kuust alates elamishüvitust saama hakata!

Linnas olles käisin ostsin endale ka saumikseri ja nüüd ma saan jälle imelisi smuutisid ja püreesuppe teha, mida ma niiiiiiii igatsesin. Siin ei ole neid valmiskujul ka väga palju müügil ja enda omad on niikuinii paremad. Ära minnes ma kavatsen selle maha müüa 10 euro eest ja ma olen tasa :D (sest see maksis 9,99€).


Sain täna kätte ka enda Lady Gaga kontserdipileti Pariisi! Kirja avamise moment oli väga eriline! Panin enda lemmikloo mängima ja avasin aeglaselt ümbriku… Ja avastasin roosa pileti! Nii fun! Nii et nädala pärast Haldi kehastub ümber Baby Monsteriks ja läheb Pariisi kontserdile rokkima :) :D Nii need unistused täituvadki... Kui sa ise hoolitsed selle eest, et nad täituksid!

Pühapäeval sõidan ma Barcelonasse kolmeks päevaks, pärast seda lendan otse Pariisi neljaks-viieks päevaks ja siis tulen tagasi Toulouse'i. Meil on nimelt järgmine nädal puhkus :). Heheheheeee! Seega võimalik, et minust kuulete alles kahe nädala pärast jälle! :)

Olge terved ja ärge seal Eestis liiga palju külmetage! :* Meil oli viimasel nädalavahetusel kerge kuumalaine oktoobri kohta - kuni 28 kraadi sooja, ajee! :)

Ka Toulouse'i on lõpuks sügis ja masendus jõudnud!

Nii uskumatu, kui see ka pole, aga siia Toulouse on lõpuks jõudnud külmemad ilmad – päeval kuni 20 kraadi, öösel 10 kraadi – vihm ja pilved! Ja tunne on hoopis teine – igatsen enda e-riiki, toredaid sõpru ja odavamat elu.

Aja planeerimine siin Prantsusmaal on palju keerulisem, kui arvata on. Kõik teevad plaane tund aega varem ja kunagi ei tea, millal sa vaba oled… Ja nii ma alati planeerin kirjutama hakata, aga siis tuleb mingi põnev tegevus vahele ja nii see lükkub edasi ja edasi. Hetkel  ma leidsin aega kirjutamiseks pikema bussisõidu ajal.

Seekord ma väga palju reisimas ei käinud ja kahjuks ka lubatud Toulouse’i pildid jäid tegemata, aga muud uudist elust-olust on ikka! :) Eelmisest kolmapäevast saadik on nii mõndagi juhtunud nii siin kui Eestis, mis on mind mõnevõrra kas põrutanud või mõjutanud.

Aga alustame lihtsamatest asjadest! :) Koolis läheb hästi, üks aine sai põhimõtteliselt läbi, seega esimene eksam on juba pea nädala pärast! WOW! Ja uskuge, konspekt oli 400 slaidi pikk :D. Mõne ainega jälle ei lähe nii hästi nagu Operational Research, mis ei ole üldse aine nagu see kõlab, vaid see on piuhas matemaatika… arghh.

Kuna tuli välja, et osade ainete ainepunktid on muutunud uue õppeaasta alguses, siis kaotasin sellega seoses 2 EAPi (ainepunkti), mis tähendab, et kui kõik ained läbin, saan ainult 25 EAP. Mõltesin vahepeal ka hoolikalt selle üle, et võtta projekitjuhtimise aine, aga lugedes selle konspekti ma leidsin, et see oleks minu jaoks ajaraiskamine ja ma pigem lähen magistri 2.kursuse ained vabakuulajana tunnistama. Neil on tunduvalt põnevamad ained nagu Revenue Management, Marketing (mille panin ka eelnevalt endale õppekavasse), lennusimulatsioonid, hooldus (maintenance) ja palju muud.

Samuti olen veel aktiivsemalt jätkanud enda treeningutega – alates eelmisest neljapäevast olen iga päev jooksmas käinud (kuigi mitte väga pikki distantse) koos ühe India poisi Sharathiga. Mõned korrad ka teise India poisiga – Jithiniga. Nemad kaks on mu kullatükid ja viimastel nädalatel olen nendega väga palju aega koos veetnud – jooksmas, sulgpalli mängimas või pidudel :) Esimene on Jithin, teine Sharath :)

Sulgpalliga seoses olen võtnud endale eesmärgiks mängida nii hästi ja õppida nii palju kui ma jõuan järele jäänud aja jooksul. Peale treeningu, mis toimub kolmapäeviti, käin teiste tiimikaaslastega õhtuti sulkat mängimas ja siis õpetab meid Sharath, kes sai eelmisel aastal sulgpallis tšempioniks. :) Eile olid meil juba turnee esimesed mängud ja kuna meil pandi Sharathi pärast kõige tugevamate mängijatega kokku, siis karta on, et me kaotasime täiega :D. Aga pole ime ka, kui treeningud ei ole päriselt veel alanudki ja üks tiimiliikmetest liitus meiega kolmapäeval (ja neljapäeval oli juba võistlus). Video ühest matšist ja minu reketist!

Nädalavahetusel õnnestus mul minna ujuma sisebasseini ja nautida kloorivett. Läksime ujuma, sest Sharath tahtis õppida ujumist, kuna tema perekond oli Indias selle vastu olnud, aga ujumine on siiski ju eluvajalik oskus… Siin ujumas käies on kohustuslik kanda ujumismütsi, mis on väga ebamugav. Isegi mehed kannavad ujumismütsi, nii naljakas :D.

Daini (mu kursavend, kes on vahetusüliõpilane Belgias – loe ta blogi SIIT) postitusi lugedes seoses ööeluga, tekkis veider äratundmisrõõm. Kõik kindlasti kujutavad ette, et prantslased on vägevad peoloomad, mis on joomise poolest tõsi, aga hoopis teistmoodi kui eestlased. Nimelt neile meeldib juua veini, õlut, viskit pea iga päev, aga see ei tähenda veel pidu. Parim, mis ma näinud olen, on apéro  kellegi juures õhtupoolikul või baaris, aga kõik soovivad ikka 12-1 paiku öösel laiali minna, kas siis viimase metroo peale või lihtsalt magama. Eestlasted jooma hakates võivad juua hommikuni ja  seda klubides või baarides. Siin aga pannakse ka reede öösel baarid kella 3-4 paiku hommikul kinni.

Klubid on ainsad, kus saab tõeliselt lõbutseda (ja mina arvasin, et ma olen sellest east juba väljas!) – sest seal saab tantsida, kuulata head muusikat, võtta mõned dringid ja olla lausa kella 6ni hommikul! Eelmisel reedel käisin klubis la Dune, mis oli ma arvan, et esimene klubi Prantsusmaal (sest külastasin teisi klubisid Montpellier’is, Toulouse’s), mis mulle tõeliselt meeldis. Aga noh, pärast sellist pidu on vaja ka korralikult puhata ja kaks ööd järjest kohe kindlasti ei jaksa :D. Klubide miinuseks on see, et nad kõik asuvad äärelinnades ja suhteliselt keeruline on hiljem transporti leida.

Uue nädala algusega algas jälle koolirada (mis minu jaoks ei ole väga keeruline, sest mul ei ole praegu väga palju tunde) ja käisin esimest korda pärast tunde raamatukogus õppimas. Tuli välja, et suured pehmed punased diivanid ei olegi nii populaarsed ja kõik, kes mind seal nägid olid nagu “Mis sa SIIN teed?” :D Minu arust väga mugav koht, kus õppida!

Esmaspäeva õhtul ma läksin Kanika (ka samuti India tüdruk) kutsel Toastmasters’i kogunemisele. Kuna ma polnud kunagi sellest kuulnud, siis mõtlesin lihtsalt minna ja vaadata, mis seal tehakse. Ja mulle täiega meeldis! Liikmed valmistavad igaks kohtumiseks ette kõne, millele vabakuulajad saavad siis kaasa elada ja oli ka osa, kus liige pidi esitama erinevaid küsimusi (olema intervjueerija) ning mullegi anti võimalus ühele küsimusele kõigi ette vastama minna! Minu üllatuseks, arvestades kõikide kõnepidajate taset, hinnati minu vastamist/esinemist üllatavalt kõrgelt! Ainsate vigadena leiti, et silmkontakti peaks natuke rohkem hoida (sest mõnikord ma vaatan taevasse, kui ma mõtlen xD), pandi tähele 4 korda kokutamist ja ma ütlesin “shooting star”, aga parem oleks kasutada “rising star”. Seega väga põhjalik analüüs, nagu aru saate xD. Kindlasti lähen sinna ka järgmistel kordadel! Täpsemat infot saab leida Toastmasters.org.

Teisipäeval oli pikk koolipäev, aga väsimusest ülesaamiseks läksin kuulama õhtul ENAC väitlusklubi esinemist teemal “Kas seksuaalharidust peaks õpetama kõikides koolides?”. Enne ja pärast väitlust koguti publikult vastused, kas nad on selle poolt või vastu ja julgen ausalt väita, et mina ei leia, et seda peaks koolides õpetama. Bioloogia tunnis õpetatakse niikuinii kõiki organeid ja haigusi, seksuaalharidus ja enda tundma õppimine seksuaalse olendina on minu arust pigem professionaalide teema, mitte kooliõpetajate. Seega, mina jäin pooldama seda, et selle ülesande võib jätta vanemate hoolde (sest nemad teavad last arvatavasti kõige paremini) või kooli hoolde nii palju, et kool hoolitseb loenguid või kokkusaamisi professionaalsete nõustajate või arstidega sellel teemal.

Kolmapäeval sain ma lõpuks oma pangakaardi kätte! IMELINE! Kõigest kuu aega läks aega! :) Käisin ka teisipäeval, kui enda pangakaardi PIN-koodi kätte sain posti teel, BNP naistega ülikoolis rääkima ja nad üritasid mulle selgeks teha, et ma saan kaardi nende käest neljapäeval kätte… Aga hoopis sain kolmapäeval postiga… Ja siis me räägime professionaalsusest ja enda raha usaldamisest nende kätte? Ei… Pangasüsteemid siin on väga kehvad – näiteks internetipanka sisse logimiseks on kliendikood ja üks salasõna ja KÕIK! Pangakaarti saab kopeerida, kirjutades üles kaardi numbri, kehtivusaja ja turvakoodi (nagu krediitkaardi puhul) ja kõiki oste saab internetis nii sooritada… Mina igatahes usaldan Eestis SEB panka tunduvalt rohkem.

Kolmapäeval läksin lõpuks ka hambaarsti juurde ja sain endale uue plommi! Ajeeeee! Ainus mure sellega on see, et uus plomm on liiga suur ja häirib mind natuke, aga vähemalt elan :). Sain huvitavaid uudiseid seoses selle hambaga – nimelt tegu on piimahambaga ja uut püsihammast mul sinna pole! Seega, kui ma kord naasen Eestisse, siis pean enda hambaarstiga konsulteerima – äkki on võimalik kombineerida hambaeemaldus ja breketid? Ma tahaksin endale ikkagi ilusat sirget ja valget naeratust! :) Before/aFter –>

Pärast hambaarsti mõtlesin, et teen kohe siis hüvitise jaoks kõik vajaliku dokumentatsiooni ära CPAMis, kust saab ravikindlustuse kaudu raha tagasi. Siia tulles tegin endale ainult Euroopa ravikindlustuskaardi ja loodan lõpuni ainult sellega hakkama saada! :) Aga minnes siis CPAMi, kõigepealt oli järjekord 50 inimest vähemalt, mida ma ootasin umbes tund aega ja siis leti taha jõudes sai selgeks, et tal on vaja veel umbes veel 200 miljonit dokumenti ja originaale… Ehk tund aega niisama passimist + sõiduaeg täiesti maha visatud. Täna ehk reedel käisin uuesti seal… Ja ennäe imet, ei ole see niisama lihtne, kui sul kõik dokumendid olemas on ja sa oled ERASMUS. Mulle määrati kokkusaamine kindlaks ajaks ja anti kaasa uus nimekiri dokumentidest, mida ma pean kaasa võtma. 

Seriously, mul pole ime, et Prantsusmaa kuhugi ei jõua, kui pool oma elatud ajast inimesed istuvad järjekorras, teevad koopiaid või ootavad posti. Ma ei mäleta,et ma kunagi Eestis nii palju posti oleksin saanud kui siin… Sest kõik dokumendid peab ju kindlasti saatma paberformaadis.

Neljapäeval sain Eestist kurbi uudiseid, nimelt sain teada, et omal soovil oli maisest ilmast lahkunud üks väga hea tuttav SINA’st (MTÜ Suured Ideed Noorte Algatusel), kellega koos me alustasin enda esimest aastat SINAs. Ma ei mäleta, millal ma nii palju ja kaua nutsin… Sellisena jään mina Priitu (valge T-särgiga pildi keskel) mälestama – energilise inimesena, kellele meeldis teistega koos rõõmustada!

Peale tema kaotasin sellel nädalal ka enda väga hea sõbra, kuid hoopis teistel põhjustel – tüübi girlfriend on minu peale nii armukade, et ma ei tohi temaga isegi rääkida. Normaalne. Rääkimata Maxence'st, kellega ma veetsin pea terve septembrikuu kogu aeg koos nagu sukk ja saabas ja nüüd on ta tagasi enda kodus Pariisis...

Aga minu neljapäeva tegid natuke lõbusamaks ja toredamaks kaskadöörid, kes tulid ENACi perele esinema. Siinkohal vist ei ole rohkem sõnu vaja, vaadake ise, mis hullusi nad tegid. Mul on siiamaani hea meel, et mul pea kaela otsas on, sest üks neist kõndis mootorsaega rahvahulgas just minust mööda! :)

Igatahes loodan, et nüüdsest saan tihedamini kirjutada! Võtan kõik vabad hetked selleks, et teid kurssi viia kõiksuguse muu hingeeluga Prantsusmaal ja anda ka nõu neile, kes plaanivad siia õppima tulla! :)

Küll see aeg lendab kiiresti!

Kallid tuttavad, armsad ja muud loomad Eestimaal!

Ma tean, et mu viimasest postitusest on juba liiga palju aega möödas ja tänusõnad neile, kes seda muudkui meelde tuletasid… Ma oleksin hea meelega ka varem kirjutanud, aga noh… seda aega jääb ikka väheks, ka siin Prantsusmaal. Aga unustanud pole ma seda kordagi!

Kohe-kohe on saabumas hetk, mil ma olen täpselt neli nädalat siin veetnud, ja uskuge mind, ma ise ka ei usu, et see aeg nii kiiresti läinud on. Aga palju on tehtud, palju on nähtud, aga veel rohkem on vaja veel teha, et võtta maksimumi siin veedetud ajast.

Kool on täiega alanud, tunde on palju (õnneks mul vähem, sest ma olen ERASMUS ja mult võeti mõned ained ära) ja päevad võivad täiesti vabalt kesta 8.00-17.30. Aga mulle meeldib, kõik on väga lennunduskeskne ja kohati mul on tunne, et siin ma olen palju rohkem lennundusalaselt õppinud ja näinud, kui Eestis. Aga selleks ma siia ka tulin! Prantsuse keelega üritan ka igalpool hakkama saada, ja enamjaolt saangi ja on näha väikest arengut!

Endiselt olen harrastanud palju sporti, ikka jooksmist, jõusaali, sulgpalli ja muid pallimänge. Otsustasin liituda nii-öelda ametliku sulgpalli treeninguga, ostsin ka endale esimese ametliku (ja väga hea!) reketi, mis maksis 60€. Loodame, et sellest on ka veel siis kasu, kui Eestisse naasen ja treeningutega jätkan :). Võimaluse korral postitan siia ka pilte, videosid meie toredast seltskonnast, kes armastab õhtuti (peaaegu öösiti) sulgpalli mängida. :)

Asjaajamine on prantslastel aga superaeglane – siiamaani ootan enda pangakaarti (õnneks on nad juba!!! avanud mu pangakonto), toetuste taotlemiseks kulub vähemalt nädal + pärast 2 kuud raha ootamist… Isiklikult loodan, et kord kui ma pangakaardi kätte saan, siis ma saan lõpuks ka prantsuse telefoninumbri, sest muidu mu telefon on rohkem MP3-mängija ja fotokaamera kui telefon :). Inimestega on igatahes telefoni teel kergem suhelda kui Facebookis, natuke mobiilsem. :)

Kuna mitmed on küsinud, kuidas mu tervis on siis pühendan sellele ka ühe paragrahvi. Minu jaoks on uskumatu, kui palju need inimesed siin jaksavad juua, oh la la! Mõnikord unistan õhtust, kui keegi ei ava ühtegi pudelit koos olles :D. Aga see on justkui nii muuseas toidu kõrvale ja pärast lihtsalt jutu kõrvale… nagu ikka. Siiski ei ole täheldanud seetõttu väga drastilist tervise halvenemist, puhkust on mul siin igatahes rohkem kui Eestis ja süüa püüan ikka moto “Mida värskem, seda parem” järgi. Hambaarsti juurde on mul nüüd lõpuks aeg kirjas, nii et šansid, et ma saan enda hamba korda enne Eestisse naasmist on juba päris suured :).

Palju aega on kulunud siiski põhiliselt reisimisele. Viimaste nädalate jooksul külastasin paljusid linnasid ja külasid - Saint Bertrand de Comminges, Albi, Cordes sur Ciel, Montpellier, Carcassonne.

Teisest nädalavahetusest on mul palju fotosid sellest, kuidas me pühapäeval, 14.septembril Maxence’ga käisime purilennukitega lendamas ja pärast reisisime mööda Prantsusmaa väikeseid külasid…Vaata fotoalbumit siin. (Märkus: Maxence’ga kohtusin esimesel nädalavahetusel Kaidi peol, nägite teda ka eelmise postituse piltidel :) )

Ja kuna nädalavahetusest ei piisanud, et kõike külastada, varastasime Maxence’ga kolmapäeva pärastlõuna, et külastada Toulouse’i lähedal asuvat Albi linna ja Cordes sur Cieli küla. Mõlemad olid absoluutselt hingematvalt ilusad! Pilte näete siin.

Kolmanda nädalavahetuse ma veetsin suuremalt jaolt Montpellier’is, mis asub Lõuna-Prantsusmaal, mitte väga kaugel Marseille’st. Linn asub Vahemere ääres ja on võib-olla natuke väiksem kui Toulouse, aga vähemalt sama huvitav ja ilus! Kohtusin seal tuttavaga, kellega sain tuttavaks 4 aastat tagasi Prantsusmaad avastades – oli tore taaskohtumine! Rohkem pilte siin.

Eelmisel neljapäeval toimus Toulouse’s ajalooline sündmus  ja eriti tähtis Airbusi jaoks – esimese lennu sooritas Airbus 320neo! Käisin seda tunnistamas (sest tunnid olid ära tõstetud) ja see oli imeline ja ainukordne kogemus näha, kuidas uus lennuk tõuseb õhku – ühegi probleemita! Ma ka filmisin õhkutõusu, aga esteetilistel kaalutlustel otsustasin, et see video on parem:

Sel samusel neljapäeva õhtul oli teine tähtis sündmus – IATOM (International Air Transport Operations Management Masters program) 13. ja 14. aasta lennud tegid ühise “grilliõhtu” Pech-David kõrgendikul/ mäeküljel, kust on imeline vaade maanduvatele ja õhkutõusvatele lennukitele, päikeseloojangule ja linnale. Oli tore õhtu kuni läks pimedaks ja koliti tagasi ENACi, kus väikese seltskonnaga lõpetasime õhtu sulgpalli mängides! :)

Viimase nädalavahetuse pühapäeval külastasin ühe tunni autosõidu kaugusel olevat linna Carcassonne, mis on tuntud enda ilusa keskaegse vanalinna poolest, täpselt nagu Tallinn. Aga ainus vahe oli see, et Tallinnast ei ole järgi ainult varemed :D. Igatahes, väike pildivalik on siin.

Aga nädalavahetused ei ole siiski ainus aeg, kui miskit toimub. Ka nädala sees leiatakse aega koos istuda õhtuti, rääkida, jagada muljeid ja teha ühiseid plaane. Eile, teisipäeval ja ühtlasi viimasel septembrikuu õhtul kutsusin seekord külalised minu poole, et jagada nendega tunnustatud eesti toitu – hapukapsast, kartulit, verivorsti, mädarõigast ja musta leiba. Lisaks pakkusin ka mõnda vene kommi, parankat ja õlut. Nii uskumatu kui ka pole, siis kõik need asjad sain siinsest vene poest, mille leidsin tänu Kaidile, mu kursaõele, kes veetis eelmise aasta Toulouse’s vahetusüliõpilasena. See on igatahes väärt kauplus, sest see on ainus koht, kus mul on õnnestunud leida tatart :).

Nüüd tuleb hakata plaanima järgmisi seiklusi ja oktoobri viimane nädal on ka sügisvaheaeg, mis tuleb kindlasti täita reisimisega – seda aega ei saa niisama raisku lasta! Esimesed plaanid on juba paigas, nüüd tuleb hakata ainult kohti broneerima :).

Tuleva nädalavahetuse plaanin veeta Toulouse vanalinnas, pildistades, ja üritades jagada kõike seda ilusat kultuuri teiega fotode vahendusel! À bientot!

Kõigel on algus... ja lõpp.

Minu imeline teekond Prantsusmaa radadele algas juba eelmise nädala neljapäeval hommikul kell 5.30, kui ma seadsin enda sammud mind ära viiva lennuki poole. Terve teekond Toulouse'ni oli suhteliselt sündmustevaene, välja arvatud see, et ma leidsin enda õmbluskäärid üles. Enda käsipagasist. Seega, üks mu jõulusoov on teada - uued õmbluskäärid. :) Lahkumine osutus siiski üllatavalt raskelt, eriti kui viimasel hetkel enne boardingut hakkas lennujaamas mängima laul Ellie Goulding - How Long Will I Love You...

Toulouse's hakkas terve seiklus peale juba lennujaamas, kus ma ei suutnud kohe üldse üles leida seda õiget bussipeatust ja sõitsin enda kahe suure kohvriga seal edasi-tagasi. Kord ma selle siiski leidsin ja oh neid seiklusi metroos nende kohvrite, sularaha, metroopiletite ja prantsuse keelega. Lihtsalt selline tunne, et ma olin lihtsalt pea ees tundmatusse hüpanud :D . Aga nii raske kui see ka polnud, jõudsin lõpuks kaks kuni kolm tundi linnas seigeldes ENACini, kus ma laibastunud olekus pidin veel täitma kohe mingeid veidraid pabereid ühiselamu jaoks, kus ma viibin. Et illustreerida seda juttut, siis siin on mõned pildid minu elamisest siin:

Ja kohe esimeste päevade jooksul siin üksi orienteerudes, külastasin ka lähimat supermarketit, mis tõsiselt on SUPERmarket, ma arvan, et kui panna pooled Tallinna hüperRimid kokku, siis saab aru, kui suur on ainult selle marketi osa. Nii muuseas on selles hoones veel H&M, Pull&Bear, juveeliärid ja muu selline... Aga sellest poest ostsin ma esimese huvitava asja - espressokannu.

Ja muidugi külastas mind kohe esimesel õhtul Kaidi, kes oli mu esimestel päevadel imeline abiline asjadega toime tulemisel ja tutvustas mulle ka esimesi inimesi, et ma end siin nii üksildasena tunneks (nüüd ma ei tunne end enam ÜLDSE üksi, hea kui saab mõned hetked varastatud xD). Temaga oli väga tore väljas käia, pidasime mitu tema lahkumispidu maha ja siiamaani on ta mind aidanud igasugustes küsimustes, kuigi ta on Eestis. Seega suured kiidu- ja tänusõnad Kaidile :)

Ja selle ajaga olen ma leidnud mõned väga head tuttavad, isegi sõbrad:

Aga muidu mu elu siin on nagu puhkus võrreldes eluga Eestis, väljas on kogu aeg päike ja vähemalt +25 kraadi, kooli esimesel nädalal oli vähe ja vaba aja veetsin põhiliselt sportides. India poisid õpetavad mulle tennist, lisaks olen mänginud sulgpalli, võrkpalli, käinud paaaaalju jooksmas ja jõusaalis. Elu on lill! Üks probleem siiski on juba tekkinud - nimelt mu ainsal hambal, millel oli plomm... Tundmatu põhjuse pärast see plomm tuli ära. Ja nüüd tundub, et ma pean minema siin hambaarsti juurde, mis kindlasti ei ole odav lõbu, kuid loodan, et ma saan mingi osa rahast tagasi. Siin kanali ääres käin ma tavaliselt jooksmas:

Nüüdseks olen ma end kenasti siin sisse seadnud, ootan hetkel enda prantsuse pangakaarti ja telefoninumbrit. Aga kõikide asjade tegemine võtab siin nii palju aega ja prantslaslikult on palju paberimajandust, igatsen juba Eesti e-riiki :) Esmaspäeval tutvusin esimest korda ka enda kursusekaaslastega, kes on väga toredad ja terve kursuse peale (umbes 30 inimest), on kohalikke prantslasti viie ringis. Samuti on ka omajagu ERASMUSe tudengeid Slovakkiast, Poolast, Hiinast ja nii edasi. Nendest räägin ma kindlasti veel ja veel ka tulevikus :)
Üritan blogi kirjutamise jaoks varastada nii palju aega, kui võimalik, aga vast kord nädalas võib postitusi oodata :)
Seniks kõikidele kallitele inimestele seal kaugel Eestimaal palju kallisid ja musisid ning ärge mind ikka ära unustage!